Tõde ja õigus

Keskne teos A. H. Tammsaare loomingus on 5-köiteline epopöa "Tõde ja õigus" (1926-33), avar läbilõige Eesti ühiskonna arengust 1870-ndaist aastaist kuni 1930-ndate aastateni; selles on esitatud lai eepiline panoraam taluelust ja linnaühiskonnast. Autori ideelise põhikontseptsiooni järgi polnud tollal valitsevates tingimustes võimalik tõe ja õiguse kooskõlani jõuda, mispärast peategelase tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir. Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega 19. sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest – omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim – Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab Andres lohutust otsima piiblist, kuid muutub seejärel veelgi endassetõmbunumaks ja kurjemaks. Näib, et krutskimehel Pearul laabub elus kõik ladusamalt. Raskelt tabavad Andrest 1905. aasta revolutsiooni sündmused, sest poeg Ants langeb karistussalklaste kuulist ja Andres ise saab alandava ihunuhtluse osaliseks. Nüüd neab Andres jumalagi, kellelt ta seni on lootnud õiglust ja troosti. Andrese vastand Pearu on looduse poolt ilma jäetud loova tegevuse vajadusest. Ta polegi südamest kuri ja õel. Naabri kiusamises on ta väsimatu, pealegi on ta südames Krõõda pärast kadedusevari. Teda täidab ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Ent aegajalt löövad Pearu karakteris esile helgemad küljed ning siis võib ta olla lahke, sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette.

Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus etapp Mari elus on eelmisest süngem ja kannatusrikkam, kuigi Mari tõuseb Vargamäe perenaiseks.

II köide, mille ainestik pärineb H. Treffneri gümnaasiumist, on nooruki kujunemisromaan sajandivahetuse Eesti olustikus, mille tagurliku hariduspoliitika kiuste tungisid noorte teadvusse uued ideed. Peategelaseks on ateismi poole suunduv noormees ja oludele kohanenud vastuoluline koolidirektor.

III köide käsitleb 1905. –07. aasta revolutsiooni sündmusi, selles on edasi antud masside meeleolu ja võitlusepisoode; peategelane jääb aga revolutsiooni otsustaval etapil kõrvalvaatajaks.

IV köites antakse haarav ja sügav psühholoogiline eritlus keskse tegelase abielu karilejooksmisest, millel on ühtlasi laiem ühiskonnakriitiline tagapõhi. Lõpptulemusena kujuneb romaan kogu kodanliku tsivilisatsiooni ja mentaliteedi hukkamõistmiseks.

V köites kandub tegevus uuesti maale, siin jälgitakse taluelu umbes pool sajandit hilisemal perioodil kui epopöa alguses. Lihtsas eluviisis ja füüsilises töös leiab peategelane uuesti sisemise tasakaalu.